Minu 5-aastasel koerapreilil Steffiel on rääkida oma lugu: "Olen väikest kasvu segavereline koer, sündinud maakohas ühes pimedas kuuris külmal sügisel, kus veetsin mitmed kuud koos ema ning õdede, vendadega kuni kohtasin oma perenaist. Minusse olid kinnistunud sügavad hirmud ja kartused, mis hakkasid väljenduma epilepsiahoogudena. Ühel hetkel viis perenaine mind bioresonantsteraapia seansidele, peale mida tundsin ennast märgatavalt paremini:

• minu uni on sügavam;

• tunnen end elujõulisemana/rõõmsamana;

• objektid/olukorrad, mis varem tekitasid hirmu ei ole enam nii hirmsad;

• suudan paremini leppida olukordadega, kui perenaine on eemal;

• kuid peamine- minu krambihood on vähenenud (varem olnud iganädalaste krambihoode asemel on möödunud mitu kuud ilma hoogudeta)."

Lisaks bioresonantsteraapiale, mis andis mulle palju infot minu koera vaimse tervise kohta, sain seansilt mitmeid uusi õpetussõnu ja näpunäiteid, kuidas kasvatada koera nii, et teda ka hoida vaimselt tasakaalus.

Meie oleme tohutult tänulikud!