Panteri lugu

Sõnakuulamine ja käsklustest arusaamine paranes, klammerdumine peremehe külge vähenes, märgistamine toas kadus,  haukumine vähenes 

 

Mul on  väike kääbuspintšer, kes on 8 aasatane. Käisin temaga bioresonantsteraapias kevadel, sest ta käitumine tundus mulle natuke ahistavana - ta käis mul kogu aeg järgi ja ei jäänud minust sammugi maha.  Lisaks kuulas ta mind valikuliselt ja jooksis närviliselt haukudes jalutukäikudel minust pikalt ette. Kui ma teda tagasi kutsusin, siis ta ei kuulanud ja pani joostes edasi. Ja suureks probleemiks oli tuppa „sirtsutamine“ ehk siis pissimine. Mulle öeldi, et ta märgistab oma territooriumi. Ja see tohutult häiris mind.

Leidsin infot bioresonantsteraapia kohta sotsiaalmeediast ja lugesin infot nende kodulehelt. Kuna keegi polnud mind suutnud siiani aidata, siis mõtlesin, et proovin seda teraapiat. Seanss ise oli kerge, koer jäi üsna kohe rahulikuks, mis tema puhul on suhteliselt tavapäratu.

 

Alguses ei saanud ma midagi aru, et koer oleks muutunud, aga mingi aja pärast märkasin, et mu koer on kuidagi nagu iseseisvamaks muutunud, sest ta jääb minust mõnikord maha teise tuppa ja ei käigi mul enam kogu aeg järgi. Ja öösiti ei tule tihti enam minu juurde vaid magab iseseisvalt hoopis teises toas. Jalutamine on muutunud rahulikumaks ja ta pole enam nii isepäine ja ei jookse kogu aeg eest ära. Kuulab mu sõna kui ma ta enda juurde kutsun ja ma saan ta rihma otsa panna.  

Ja mis minu jaoks oli kõige positiivsem - ta ei sirtsutanud enam tuppa!

Peale esimest seansi oli muutus koera käitumises tajutav.

Hiljuti muutus meie elukorraldus, mis stressas ka koera, seepärast kavatsen uuesti kasutada bioresonantsterapeusi abi. 

​

Ülle