Asta lugu 
parem elukvaliteet,
parem mälu ja enesetunne, kontaktne oma inimestega,

tekkinud elurõõm, hirmud ja kartused vähenesid

​

Tiibeti mastif Asta tuli meie peresse peaaegu 14 aastasena. Ta oli hüljatud koer, kes hulkus ringi ning oma aias tiirutas depressiivselt ümber maja kuni väsimusest pikali vajus. Tema silmad on paksu rähma ja mäda sees, kui neid esimest korda puhastati siis ei olnud kindel, kas seal all üldse silmi ongi. Lisaks nälgimine, alakaalulisus, pidevalt märjal maapinnal lebamisest pulstunud ning tuhm kasukas.

Tervise - silmad, kehakaalu ja karvkatte saime päris kiiresti ja kenasti korda. Abiks olid head arstid - käisime Ülle Kella juures silmi näitamas ning Loomakiirabis Liis Poopuu juures muret kurtmas, et koeral on ilmselt seljaga midagi viga. Selgus, et Astal on spondüloos aga vanust arvestades pole see mingi ime. Õnneks saime ravimitest abi.

 

Ainus millega olime päris nõutud oli tema vaimne tervis. Endiselt jätkus rahutu kõndimine kuni viimase väsimuse piirini. Iga hommik oli isesugune - mõnikord tundis ta meid ära, mõnikord mitte. Kahjuks meenutasid suurem osa hommikuid filmi „Minu pruudil on mälukas“ aga õnneks olime juba paari tunni pärast jälle sõbrad.  Konsulteerisime ka Anu Poopuuga, kes tegeleb loomade käitumisprobleemidega. Kahjuks oli Asta varasemast elust ning tema traumadest vähe teada ning seetõttu saime abi üldiste rahustavate ravimite ning vaimset tervist toetavate toidulisandite kujul.

Kuna koera elukvaliteet on meie peres sama oluline kui inimeste oma siis otsisime edasi võimalusi Asta rahutuse leevendamiseks. Nii sattusime Monika Sulengo juurde bioresonantsteraapia seansile ning oleme seal käinud tänaseks 3 korda. Pean tunnistama, et iga korraga on näha uusi arenguid. Kindlasti läheme sinna veel mitu korda, et säilitada ja parandada saavutusi, kuigi juba pärast esimest korda tundusid need tõelised võidud.

Asta mälu on tunduvalt paranenud, samuti on tekkinud elurõõm, vajadus helluse järele (varem oli ta silitamise osas ükskõikne, pigem kartis kehalist kontakti), ta on kontaktne (vaatab otsa) ning suhtlemisaldis (tuleb vaatama, millega tegeled). Võib öelda, et ta on tulnud välja oma kapslist, kuhu oli pikkadeks aastateks sulgunud. Samuti tuleb ta heameelega sööma ning sööb normaalses tempos (esimene pool aastat ei söandanud ta iseseisvalt sööma hakata, pidin talle toitu pakkuma siis hakkas kugistama), jalutama ning iseseisvalt tuppa. Varem oli viimane neist mõeldamatu - taevast võis ka pussnuge sadada aga tuppa ta ei tahtnud tulla ning seal ka mitte püsida.

Kokkuvõtteks arvan, et oluline osa on kõikidel pooltel - ravimid teevad oma tööd ning teraapia oma. Meie puhul aitas teraapia (kuigi ta saab ravimeid endiselt edasi) edasi punktist, millest ise ei osanud ja ei lootnudki enam edasi minna.

Asta saab järgmisel kuul 15 aastaseks ning loodame tänu erinevate spetsialistide abile veel kaua üksteisest rõõmu tunda.

 

Kaire Rjadnev-Meristo,

Asta omanik alates 2019 oktoober